Kuidas hinnata ja maandada äririske?

Mart Mere, Marsh Kindlustusmaakler AS juhatuse esimees

Eesti Majanduse Teataja, nr. 5/2006

Iga inimene või ettevõte alustades või olles äritegevuses puutub kokku riskidega. Olla äris, tähendab võtta riske.

Riskil on äritegevuses alati kaks külge – positiivne ja negatiivne.

Laias laastus võib äritegevuse riskid jaotada nelja põhikategooriasse: starteegilised-, tegevus-, finants- ja kahjuriskid.

Esimesed kolm sisaldavad endas alati riski positiivset ja negatiivset külge, kuid kahjuriskid juba oma nimest lähtuvalt on

negatiivse tagajärjega.

Riskijuhtimise- ja kindlustusvahendusfirma Marsh viis 2004.a. esmakordselt Kesk-ja Ida Euroopas läbi uuringu

ettevõtete riskide hindamisest ning nendega toimetulekust. Uuringusse oli kaasatud kaasatud 11 riiki, mille seas

esmakordselt ka Eesti.

Uuringust selgus et nii Eestis kui Kesk- ja Ida Euroopas hinnatakse äririske jätkuvalt vanade mallide järgi ning üsna

erinevalt Lääne Euroopast.

Põhiliseks erinevuseks on fakt, et Eestis seostatakse riskide juhtimist mingi objekti või tegevuse kindlustamisega.

See on ka mõnevõrra loomulik kuna paljuski seostub inimestele koheselt kindlustus, kui räägitakse oma elu või

ettevõtlust ohustavatest teguritest ning võimalikest riskide maandamise meetoditest.

Kindlustus on oma olemuselt üks võimalikest riskide maandamise viisidest. Enne, kui jõuda kindlustusteni peaks

ettevõte esmalt riskid teadvustama.

Riskide juhtimiset peaks käsitlema laiapõhjaöliselt, ehk vaatluse alla peaks võtma juba mainitud neli põhilist riskide

jaotust – strateegilised-, tegevus-, finants-, kahjuriskid.

Riskide juhtimine algab alati nende identifitseerimisest, seejärel hinnatakse nende võimalikku suurust ja esinemise

tõenäosust. Pärast nimetatud tegevusi, järjestatakse riskid nende olulisuse järgi lähtuvalt ettevõtte tegevusest.

Alles siis hakatakse vaatama, mida nende leitud riskidega tegema hakatakse, kas need lihtsalt

teadvustatakse, koostatakse erinevad tegutsemisjuhised ning suuremad riskid maandatakse võimalusel kindlustuse kaudu.

Nimatatud protsessi läbimine annab ettevõtte juhtkonnale kindla aluse ettevõtte riskide juhtimise starteegia kujundamiseks.

Miks meil on vaja strateegilist riskide juhtimist?

Maailma elu- ja ärikeskkond muutub iga päevaga järjest riskantsemaks ning see kandub edasi iga ettevõtte tegevusse.

Ettevõtete toote ja teenuste käive kiireneb, uued tehnoloogiad toovad uusi võimalusi ja riske. Uued konkurendid sisenevad

turule, mis on aastaid olnud reguleeritud või väikese tähelepanu all. Fookuses on intellektuaalse kapitaliga seotud riskid,

mis tänapäeva infomaailmas platseeruvad märgatavalt ettepoole kui n.ö. vanad ja tuntud riskid. Inimkapitali nappus,

mida me kahtemata kõik tunnetame ka Eestis on tänase maailma märksõnad. Riskide juhtimise tugendamist suunavad

mitmesugused finatskrahhid ning nendest tulenevad uued regulatsioonid, milledega vastavusse viimine võtab ettevõtetelt

palju ressurssi. Samuti on oluliseks edasilükkavaks jõuks ettevõtete brändi hoidmine ja selle kahjustumise kindlustamine.

Juba 2001.a. tegi Mercer Management Consulting uuringu Ameerika suurimate ettevõtete Fortune 1000 hulgas.

Uuriti miks vähenes ettevõtete väärtus 25% võrra ühe kuu jooksul. Põhjuseid oli erinevaid ning need kategoriseeriti

jällegi nelja kategooriasse. Tulemused on toodud juuresoleval joonisel.

Tähelepanu peaks pöörama, just sellele, et ettevõtete väärtust ei vähendanud kunagi olulisele meile harjumuspärased

kahjuriskid nagu tulekahju või looduskatastroofid, vaid pigem strateegilised- ja tegevusriskid.

Seega on tänasel päeval vaja riskide juhtimise fookus suunata olulisele e. sellele, mis tegelikult võib meie tegevust äris halvata.

Kuidas riskijuhtimist juurutada?:

Lihtsaimaks ning levinuimaks riskide juhtimise raamistikuks on alljärgnev tegevuste jada, mida paljud on lugenud ning mis on kajastamist leidnud ka erinevates õpikutes. Peatuksin siiski ühel tegevusel, mida pean üheks olulisimaks, olles viimasel kümnel aastal näinud erinevate Eesti ettevõtete mõttemaailma.

Riskijuhtimise raamistik:

Peatuksin siinkohal kolmanda tegevuse juures kuna sellel ei ole ainult tähtsus nimetatud protsessid vaid ka laiemalt äritegevuses.

Ettevõtte riskitaluvusvõime hindamine

Kui küsida Eesti ettevõtja käest, millistel alustel või kaalutlustel on ta valinud oma 200 miljoni kroonise aastakäibega ettevõtte varakindlustuse või mõne teist liiki kindlustuse omavastutuseks ehk rahasummaks, mille eest ta ise vastatab kahjujuhtumi korral suurusjärgu 50-200 tuhat krooni. Vastus on sageli ebalev. Valik on tehtud pigem „kõhutunde” ajendil, kui kalkuleeritud lähtuvalt ettevõtte tegelikust finantsseisust.

Millest lähtuda ettevõtte riskitaluvusvõime hindamisel?

Nagu iga riskide finantseerimise otsuse juures on oluline aru saada ettevõtte finantstugevusest ning võimest taluda finantstulemuste varieerumist, ilma, et aktsionäride ootused ei saaks materiaalselt kahjustatud.

Siinkohal jällegi rõhutades, et riskde peaks vaatlema kõigis neljas kategoorias integreeritult.

Esile võiks tuua neli käsitlust:

1. Krediidireiting

 

Juhul kui ettevõttele on antud krediidireiting, siis on olmas mingid kindlad indikaatorid, millest allapoole minnes hinnatakse ka krediidireiting allapoole. Tuleks tuvastada konkreetsed finantsinidkaatorid millede vahemikud rahalises vääringus mõjutavad krediidiorganisatsionide otsuseid. Hinnatud vahemik ongi üheks võimalikuks riskitaluvuse piiriks, mida kasutatakse ettevõtte kõikide tegevuste hinamisel, et tagada krediidireiting teatud tasemel.

2. Audiitorite olulisuse printsiip

Audiitorid teevad otsuse millised faktid/sündmused on olulised deklareerida pärast bilansipäeva. Selleks loetakse enamasti tehinguid, mis moodustavad ca. 10% aastakäibest. Jällegi saab seda rahalist väljendust kasutada riskitaluvuspiiri määratlemiseks, sest antud summa on oluline äritegevuse seisukohast.

3. Turu normid

Kõik ettevõtted võrdelavad ennast oma konkurentidega ja seda kindlasti rikide finantseerimise valdkonnas.

Teatud tööstusharudes on välja kujunenud turunormid, mis sageli dikteerivad, kui palju ettevõte riski omale vastutusele jätab. Näiteks, kui osta äritegevuse katkemise kindlustust energia sektori ettevõttele, siis turureegliks on kasutada omavastutust 45-60 päeva. Samuti eksisteerivad turunormid erinevatele kindlustusliikidele ning sektoritele, milles neid kasutatakse. Selliste võrdluste kasutamine võib olla ettevõttele kasulik tagamaks ajakohasuse, kuid samuti ka selleks, et olla eespool oma konkurente.

4. "Rusikareeglid”

Alternatiivseks meetodiks ettevõtte riskitaluvuspiiri väljaselgitamiseks on kasutada n.ö. „rusikareegleid”. Antud meetod ei pretendeeri täiuslikkusele, kuid annab hea ülevaate millistes piirides ettevõtte riske taluda suudab. Samas on alati oluline ettevõtte juhatuse otsus, millistest piirides tegutsetakse.

Kokkuvõtvalt võib õelda, et parima tulemuse annab kõikide meetodite võrdlemine ning keskmistamine ning seejärel arvestades konkreetse äritegevuse eripäral, teha otsus juhtkonna tasemel.

Lõpetuseks võib öelda, et ärutegevuse riskide hindamisel on olulisimaks rikide identifitseerimine ning piiride teadvustamine millest tegutsetakse, sest nende kahe tegevuse tagajärjel saab teha teadlikemaid valikuid ning otsuseid meie igapäeva elus. Riski ei tasu kunagi näha ainult negatiivsena, nagu see võib meile tihti tunduda. Edu riskimisel!